Tehtud!

 Minu neljas keemiaravi sai läbi 28. Oktoober. Sellel korral ma otsustasin, et ma ei hakka peale ravi kohe blogi kirjutama. Põhjus oli lihtne… ma oleksin siis ainult halanud enda olukorra üle. Kui aus olla, siis ei ole ajas need keemiad just eriti lebod olnud, pika peale viskab endal ka üle see enese haletsemine. Nüüd on see tehtud, see oli loomulikult mega ebamugav ja tagasi vaadates päriselt vist kõigi kaheksa keemiaraviga võrreldes füüsiliselt raskeim. Ma pole vist maganud kunagi nii pikalt jutti. Teisipäeva õhtul uinusin 20.30 ja ärkasin kolmapäeval 10.30. Olin veel enda koerale pannud juuksuri aja ja oii kui kiire hakkas. Aeg oligi pandud tápselt 10.30, ma pole elus nii kiiresti voodist püsti saanud. Aga Desire on mul nüüd väga viisaka välimusega vanaproua. Tema saab veebruaris 15. aastaseks. 

Tulles tagasi minu eelmise nädala juurde, siis see taaskord justkui nagu ühest küljest lendas mega kiirelt käest. Mitu päeva magamist, suu oli ja on siiamaani pisut hell. Minuarust seekord on kõige rohkem see suu seisukord mind häirinud. Ma pole siiamaani saanud tegelikult süüa nii, et ma toitu naudiksin. Mu huuled, keel ja suu limaskest kogunisti on nii tundlik, et toidu maitsed on hoopis teistsugused. Osasi toiduaineid nagu näiteks küüslauk, sibul, kohvi, kotletid… neid ma ei suuda üldse suhu pista. Kohvi on mega kibe ja ma ei tea, ma pean vist kohvimasina kodus välja vahetama 🤣🤣🤣. Mulle ei meeldi enam kodu kohvimasina kohvi. Salongis pole üldse sellise maitsega kohvi. Mina ei tea mis saab. Ma ei suuda isegi oma perele enam kotlette valmistada. Väkkkk 🤣. Kõik need toidud, mida ma tarbinud olen kogu ravi perioodi keemiaravi päeval ja sellele järgnevatel paaril päeval, on minu jaoks väkad. Selle asja nimi on kehamälu. Keha on kaitses, soovib end päästa olukorrast, mis ei sõltu temast. Ma olen nii hǎsti enda keha hakanud tunnetama, olen temale ikka väga tänulik. Ma olen aru saanud, et tuleb enda keha kuulata ja usaldada. Alati peale ravi mõned päevad on mul sellised kummalised isud. Näiteks Lays rohelised krõpsud või Objekti läbukas(burger). Ma alguses tundsin meeletut süümekat, et ma sellist kräppi üldse süüa tahan. Olen püüdnud ikka tervislikult toituda, et ravile maksimaalselt toeks olla. “Vähi varjatud sõnum” raamatust lugesin erinevate inimeste tervenemise lugusid. Paljud loobusid lihast, suhkrust jne… ma mõtlen, et VAU. Väga tublid, minule pidi mingi rõõm elus jääma. Olgu see siis minu jaoks puhtalt emotsioonide peal söömine, see aitas mind. Mai-Agate Väljataga kirjutas oma raamatus nii rahustava lause - kuula enda keha, keha ütleb sulle mida sa võid süüa ja mida mitte. Ei ole valet toitumist. Keha ei taha endale vabatahtlikult halba. Ilmselt minu puhul siis lihtsalt soovis keha saada selle meeletu protsessi järel kiirelt enda energiavarud tagasi. Aga olgu, aitab toidust ja aitab halast. 

Minu ravi piirdus nelja keemiaraviga. Nüüd olen ma ootel, kuue nädala pärast on uus PET ja siis on selge, kas ravi on lõppenud või tuleb seda mingil moel jätkata. Ma ise loomulikult olen otsustanud, et ma rohkem päevaravi osakonda pikutama ei lähe. Olen otsustanud, et ma olen terve ja soovin oma elu elama hakata. Ma ei ole see inimene, kes naudiks neid raame ja piire. See oli ka mulle korralik katsumus, alluda kellegi juhendamisele. Olen hingelt ettevõtja, võtan nüüd ette enda elu ja teen vajalikud korrektuurid. Me loome enda elu ise, oleme loojad. Ma alati unistan hästi suurelt ja maksimaalselt, et siis on midagigi, mille ma suudan realiseerida. Kui ma unistaksin keskpäraselt, siis vaevalt miski üldse realiseeruks. 

Mul vahepeal õnnestus ka endale konto teha TikTokis. Miski nagu suunas mind sinna. Mulle tundub, et noored on kõik seal. Selleks, et anda edasi oluline info lümfoomi kohta just noortele, oli vaja liikuda edasi. Haigus on väga salakaval, oma keha peab väga tunnetama ja usaldama. Olen saanud nii palju armsaid kirju ja kuulnud teiste haiguslugusi. Paljudel juhtudel on diagnoosi saamine olnud keerukas. Osadel inimestel on sümptomid tekkinud alles kolmandas ja neljandas staadiumis. See on väga hirmutav. Olen väga tänulik enda kehale, et ta andis mulle märku, et midagi on valesti. Olen tänulik iseendale selle eest, et ma märkasin ja läksin arsti juurde. 

Jagan ka siin enda TikToki kontot, ehk keegi on huvitatud. Minu nimi: tervenemise_teekond

Varsti siis jälle 🥰