2022 detsembrist alates hakkasid mind kimbutama nohu, köha ja palaviku viirused. Olin praktiliselt iga kuu haige, köhad olid pikalt ja taastumine kurnav. Sõitsime abikaasaga 2023 veebruari keskel Sri Lankale reisile. Mäletan, et enne reisi veel jäin nohusse ja reisikaaslastele sai veel öelnud, et küll reisil kliima mind terveks ravib. Neli päeva Sri Lankal ja ma tõesti tundsin end palju paremini. Möödus kaks nädalat reisi, tagasi tulime 4. Märts. Uuesti haigeks ma jäin 7. märtsil. Taaskord nohu, köha. Võib olla oli ka palavikku, enam ei mäleta. Igaljuhul sain napilt terveks kui kaks nädalat hiljem uuesti haigestusin. Sain nädalake olla ja siis uuesti 29. märts haigestusin. Lõpuks ma enam ei jaksanud, helistasin arstile. Rääkisin oma mure, tundsin väsimust ja jõuetust. Keha valu. Tehti vereproovid ja nendest selgus, et mu kehas on CRP näit normist kõrgem. Tollel korral oli ta minuteda 19. Suurenenud oli ka settekiirus. See oli 21. Tegime korduvaid vereanalüüse, kopsupildi, sõin antibiootikume. Nimelt oli mul ilmselt olnud kopsuklamüüdia. Välistasime ka selle olemasolu ravimitega. Närisin põletikutablette. Miski ei aidanud. Näidud püsisid. Perearst suunas edasi sisehaiguste arsti vastuvõtule Viljandi haiglasse. Seal sai ilmsiks oletus, et ehk on mul siiski midagi liigestega. Liigesed ju mul otseselt küll valu ei teinud kuid Keha valutas ja ranne andis ka peale pikki tööpäevi aeg ajalt tunda. Algas uus sonkimine, mitmed vereproovid. Verenäit oli languse asemel tõusuteel. Crp kasv 35, sete 30-40. Raua tase kehas langenud. Hemoglobiin 108, raud 6,5, transferritiin 9. Sisehaiguste arst saatis mind edasi reumatoloogi juurde. Tehti ka kompuuter 25. Augustil, mis väidetavalt oli korras. Tehti raua näidu kontroll. Raud oli langenud 3,5, transferritiin 6,5. Minu enda seisund oli halvenenud. Olin äsja haigestunud ja taaskord vaevlesin nohu ja köha käes. Tekkinud oli hapniku puudus. Raske hingata ja pulsi tõus püsti olles, kõndides ja toimetades. Reuma arst saatis täiendavatele uuringutele Tartusse. Tartusse ma läksin 25. oktoober. Tehti sada erinevat proovi. Põletikunäit oli seekord juba 68 peale tõusnud ja settekiirus 45. Oletati, et tegemist võib olla autoimmuunhaigusega, mille nimi on Asia. Tehti täiendavaks kontrolliks PET uuring, mis leidis aset 30. Oktoober. See oli emotsionaalne hetk mulle endale. Laususin endale mõttes enne kapslisse minekut, et nüüd saab kõik selgeks. Saatsin universumile taotluse, et siit tuleb vastus. Sama päeva õhtul peale Gordoni perekooli tuli mul tahtmine piiluda digilugu portaali, et vastuseid vaadata. Ja tõesti, vastus oligi tulnud. Kõik muu oli justkui normis…. Vaid 1 lause, mis mind ehmatas…. See oli, et suurenenud lümfid rindkeres - sarnaneb lümfoomile. Ega ma sellel hetkel ei teadnud, et mis see tähendab. Doktor google oli abiks. Sama õhtu ma ainult nutsin, olin shokis. Järgmisel päeval helistas arst, et suunab edasi mind kirurgile, kes tegeleb biopsia võtmisega. Teil on suurenenud lümfid ja See võib viidata lümfivähile. Imeline. Olin õnneks piisavalt juba saanud nutta, olin vapper ja pidasin selle kõne ilusti vastu. Järgnev oli juba päris kiire. Neljapäeval, 2. novembril helistas mulle Bruno Sarana edasise toimingute teavitamiste asjus. Oli vaja teostada 2 protseduuri biopsia võtuks. Esimene rindkere biopsia nõelaga, teine bronhoskoopia läbi hingetoru. Üks nendest tükkidest asub hingetorus. 9. November pidid toimuma need biopsiad. Ühest neist keelduti kohapeal kuna bronhoskoopia protseduur oli kohe järjest ning tema lootused olid sellel protseduuril. Tehti siis mulle see kohutav bronhoskoopia ära. Uinutati rahustiga, topiti voolik hingetorru, mis ajas jubedalt köhima. Peale protseduuri tuli mul palavik ja oi Kui valus see kurk veel paar päeva oli. Paraku saadud biopsia oli nii vähene, et sellest ei saanud teha piisavaid uuringuid ja järeldusi. Mulle määrati uus biopsia aeg rindkerest nõelaga 13.11. sõitsime emaga kohale, kohapeal selgus, et protseduur on tagasi lõkatud ja justkui teostatud. Helistasin arstile, ta ei vastanud. Avasin digiloo ja vaatasin, et jah ongi justkui tehtud ja justkui ka biopsia vastus oli, et ei leitud midagi. Usk, et olen terve oli tagasi. Läksime emaga rõõmsalt shoppama. Karel tõi mulle lilli ja olime õndsas usus, et kõik ongi hästi, et arst helistab kindlasti ja annab antibiootikumid.
Järgmisel päeval arst helistaski. Küsis, et kas teile tehti biopsia või ei. Oleme teid ainult loksutanud. Meil on vaja vastused, meil on vaja teile ravi. Kogu see jutt tõi mind taas maa peale, et asjad vist ikka nii lihtsalt ei käi. Mul paluti otsustada, et kas sekkume kirurgiliselt või proovime uuesti kohaliku tuimestusega biopsiat. Otsustasin kirurgilise sekkumise kasuks. See pidi olema 100 prossa täpne. Oluline on saada teada, mis põhjustab mu infektsioonide sagedust ja kurnatust. 17. november oli mul biopsia operatsioon. Selle tulemusena selgus, et tegemist on kroonilise põletikuga. Loomulikult ma rõõmustasin, et juhhuu, mul ei olegi vähki. Tegelikult minu sisetunne haistas halba, ignosin lihtsalt. Põhimõtteliselt oligi nii, et ravi mulle peale ei pandud ja kulgesin edasi. Jaanuaris käisin veel enda arsti juures vastuvõtul kus me ühiselt siis leppisime kokku, et kevadel. teeme uue pet uuringu ja siis otsustame raviskeemi. Kaebused olid mul pigem olematud, lööve oli ainuke ebamugav asi. Järgnes kuu, kaks. Saabus aprill ja meil oli taas abikaasaga reis planeeritud. Saatuse iroonia, ma jän päev enne reisi haigeks. Terve reisi vaevlesin köhas ja ilmselt ka palavikus mis kestis mul kuu aega. Põletikunäit küündis 180 peale ja settekiirus 70. Kõik näidud olid justkui nii paigast ära. Kõik olid mures. Tehti uus Pet uuring ja sealt siis taaskond jahmatav kahtlus lümfoomile. 6. juuni toimus uus biopsia operatsioon kuna haiged lümfid peitsid end oskuslikult. Järgnes 14 päeva ootamist. Seekord ei olnud vastus nii ebatäpne vaid üsna konkreetne. Klassikaline Hodgkini lümfoom. Mu keha värises sellel hetkel, oli 20. juuni. Ma olin tööl ja teenindasin parasjagu kliente. Oli ikka ju vaja tööde vahel piilumas käia, et kas miskit on terviseportaali sisestatud. Ega edasi olid asjad juba kiired. Hematoloogi vastuvõtt, uus Pet ja raviplaani koostamine. 15. juuli astusin sirge seljaga haiglasse ja homme algab mingu ravi. 16. juuli on minu elus edaspidi päris kohe tähtis kuupäev.
Täna olen ma haiglas olles pidanud südamefilmi uuringul käima ja kopsumahu testil. Äkki selle nimi oli spirograafia. See on selline vahva protseduur, saab muudkui puhuda ja hinge kinni hoida ja puhuda. Tartu haiglas on vahvad õed ja arstid. Saab veits nalja ka ikka tõsiste asjade vahele. Tehti taas posu vereproove ning paigaldati kanüül... Seda nad katsetasid lausa neli korda, viimane siis õnnestus.... Kuna minu protseduurid päeval võtsid suht kaua aega siis nad otsustasid raviga alustada järgmisel päeval. Terve päeva õed jälgivad mind ja olen turvalistes kätes. Plaaningi vaikselt otsad kokku tõmmata ja magama jääda.
Kommentaarid
Postita kommentaar