Märkamatult on käes taaskord haiglasse tulemise päev. Möödas on 2. nädalat ja minu enesetunne on väga hea. Arst käis ja katsus minu lümfe, kuulas ja kiitis minu seisundit. Ütles mulle, et ma olen tubli tüdruk. Lümfid olid taandunud, ravi allus kenasti ja minu üldine seisund arstile meeldis. Täna paigaldati mulle port, et oleks võimalik edasine ravi teostada hõlpsamalt. Eelmisel korral torgati mind 4 korda, et paigaldada kanüül. Seekord saime kolme torkega hakkama. Jube paha ikka on see kanüüli kammajaa. Ma ei saa aru mis sellega on, et nad mulle seda paigaldatud ei saa. Edaspidi toimub kõik läbi pordi ja see on ikka mega hea lahendus arvestades minu seniseid katsumusi.
Kell 14.15 toimus operatsioon. See kõik oli kohalikus tuimestuses ja kestis kuskil 30 mintsa. Omal jalgel astusin opi lauale. Ettevalmistuste ajal pandi mulle veeni seda vahvat rohtu, mis vähe purjuseks teeb. Kui selle rohu veeni sain siis oli mul jumalast suva kas see opp on valus või mitte. Nii hea oli olla. Mulle topiti näkku sinine kate, et ma ei näeks minuga toimuvat, hapnikumask ja vererõhu mõõtja. Ilmselgelt ei tundnud ma midagi ja minu hirm opi ees oli mõttetu. Selle jubina veeni sisse lükkamise hetk oli pisut survet tekitav aga kindlasti mitte nii jube kui kanüüli paigaldus. Peale oppi ma läksin suhteliselt kohe parukaid vaatama sõbrannaga. Ma mõtlesin, et oleks tark siiski see ost ära teha. Ostsingi. Sellise:
Kommentaarid
Postita kommentaar