Ma olen jumala õnnetu!!! Peale eelmisel nädalal toimunud keemiaravi sain endale nohu. Mõned päevad hiljem lisandus kurguvalu ja tänaseks on mul hääl ka veel ära. Ilmselgelt peale keemiat olin lihtsalt nii vastuvõtlik ja sain kogu laste ja abikaasa viiruse endale. Juhhuuuu, imeline sügis. Mõtlesin, et ok.. ma hakkan end siis ravima. Otsustasin, et olen tubli ja teen endale iga päev peedi-porgandi värsket mahla. See pidi vâga aitama raua puuduse korral. Ma lugesin, et see mahl aitab ka punavereliblede tootmisele kaasa ja on üldse üks imeline vitamiine täis imejook. Jõin kolm päeva jutti ja sain kohutava kõhukinnisuse. Ja no see on jube, ma ei saa enam jätkata. Muidu mul lihtsalt sisikond tuleb kõik tagant otsast välja 🤪😝. Mul on nii kahju. Kui keegi teab mingit head vitamiinitest pungil imejooki, mis kõhtu kinni ei aja, siis palun APUA! 🤩
Aga kui nüüd veits rääkida enda hakkama saamisest selles kõiges… no ma ütlen, et see kolmas keemia on emotsionaalselt olnud keerulisem. Ma olen palju end haletsenud ja nutnud. Ma isegi ei tea miks, täiesti endale arusaamatul viisil olen nii hellake. Kui keegi küsib, et kuidas sul läheb ? 100% pisarad platsis. Võib-olla ongi hea, et ma välja lasen endast selle kohutavalt suure kurbuse. Mul on nii kahju, et ma ei saa oma elu hetkel ise juhtida, tema juhib mind. Ma olen süsteemis, mida mina ei saa kontrollida. Ma olen oma olemuselt väga iseteadlik ja alati juhinud enda tôôgraafikut, perekondlikke käimisi ja muid otsuseid. Praegu aga pean ma usaldama süsteemi ja arste ja kõik minu arvamus ja minu tunded surutakse süsteemi poolt maha. Seal on reeglid, normid ja piirid. Minu käest ei küsi keegi, et kuidas mu enda sisetunne on antud olukorras. Aga pole hullu, kõik saab korda. Olen juba nii kaugele jōudnud. See nohu ei takista mind. Ma liodan kogu südamest, et ma saan esmaspäeval ravile. Sisetunne haistab halba… ilmselt nad lükkavad skeemi edasi. Aga.. lootus sureb viimasena.
Kommentaarid
Postita kommentaar