Olin nii suures pabinas, et kas mind ikka võetakse esmaspäeval jutule seal päevaravis või mitte. Reedel tehtud vereproovid olid ilusad ja 14. Okroober ootasid armsad õed mind haiglasse. Sellel korral nagu te aru saate… pole ma olnud eriti võimeline neid ridu siia kirjutama. Ma pole veel nii kehvasti end tundnud. Algas kõik seal kohapeal kohutava ebamugavuse tundega. Mul otseselt nagu ei iiveldanud ka aga reaalselt suu kogus aina ila ja selline meeletu ärevus oli. Ma pidin seal külastama korduvalt tualetti, sest ma joon alati väga palju vett. Enne arstiga vestlust ja raviga alustamist polnudki nii hullu pissile minna. Ajas aga olukord muutus ja wc - s pissimise asemel oleks peaaegu potti kalliatama hakanud. Seal on ikka päris intensiivne lõhn. Õed ütlesid, et see on keemiaravimi lõhn. Väkk, mul reaalselt praegu on see pahvakas ninas. See on jube…
Aga ravi kulges üldiselt ikka ootuspäraselt. Olukord läks hulluks pigem peale ravi. Roolis oli seekord keerukam olla, koju jõudes suundusin üsna pea magamistuppa. Seekord oli nii, et ma magasin kaks päeva nii halvasti ja üldine une vajadus oli päris suur. Olin nagu opossum diivanil ja lihtsalt olin. Koeraga käisin ikka jalutamas, ent see ikka ka megalt väsitas. Sattusin meeletusse masendusse. Sellise tunde sain ka ära kogeda, et justkui suva mis saab. Lihtsalt nii kurnatud oli minu armas keha, et polnud jaksu, lootust ega rõõmu. Mingil põhjusel tabas mind sellel korral ka migreen. Vahet ei oleks olnud, et kas kopsitakse haamriga pähe või oled selles migreeni valus. Sain lihtsalt hulgaliselt ebameeldivaid kõrvalmõjusi tunda. Kohvi ka juua ei saa, suu on nii tundlik mõrudale maitsele. Küüslauk ja sibul toidus - välistatud. Sellel nädalal ma pole jõusaali ka jõudnud, vaid jalutanud. Ju keha siis soovib nii. Eks ma ikka saan ju aru, et ta juhib mind pisut. Keha ju vaid soovib end kaitsta kogu selle olukorra eest.
Sõidame hetkel perega väikesele minipuhkusele. Ma nii ootasin seda hetke, et lihtsalt olla oma armsa perega. Päike paistab ja lehed langevad. Kolletunud puuladvad on juba päris hõredad. Nüüd ma juba naeran, tunnen rõõmu ja naudin elu. Tänulik elu eest ja selle teekonna eest. 😘
Kommentaarid
Postita kommentaar