No hei!
Olen olnud kadunud mõned päevad, sest ma pole lihtsalt suutnud ühtegi rida kirjutada. Olen olnud äärmiselt aktiivne ja samal ajal ka pidanud toime tulema enda tõusude ja mõõnadega. Alustan siis mõõnadest. Kõigepealt ma tahan lihtsalt kokku võtta selle ühe ainsa sõnaga VÄKK! Päriselt, jumala sitt nädal on olnud füüsiliselt. Lihtsalt ainult iiveldab, kõht on tiba kinni, suu veidi hell, uni on peal, üldine väsimus ja emotsionaalne virrvarrr ka veel juurde. Ma siiralt loodan, et homme on parem kui täna ja ülehomme veel parem kui homme. Peale keemiat samal õhtul algas kõik sellega, et ma ei suutnud uinuda. Inimene ei maga. Uskumatu. Lihtsalt ei jää magama. Ma lugesin lambaid, numbreid ja ma ei tea mida kõike veel... ei mingit und... no uni oli aga magama ei jäänud. Ilmselt mingi ärevus ravist või jumal seda teab. Kell 10 olin voodis ja kell pool kolm ma veel ei maganud. Võtsin unerohu sisse ja sain poolteist tundi magada. Mingi poole viiest alates olin ma üleval nagu naksti ja nii siis võidukalt uue päeva õhtuni. Terve päeva iiveldas ja olin mega unine. Õnneks edasised ööd olid ikkagi rahulikud ja sain magada. Iiveldus muidugi jäi mind saatma kuni laupäevani.
Täna on esmaspäev, täiega nõme päev. Mul on paha olla jälle.... iiveldab ja isegi kurbus on tulnud. Ma täna nutsin. Vau, ma lubasin endal nutta. Ma ei tea miks ma nutsin, ilmselt enesetunde pärast. Või lihtsalt sellepärast, et isegi enda magamistuba tundub nii vastik. Kodus olla on paha.. Kuidas küll nii ??? Kas tõesti arsti öeldud sõnad kabinetis lähevad käiku ka minuga ? Arsti sõnul on suur osa ravist ja sellele järgnevast perioodist täis psühholoogilisi pseudo sümptomeid. Näiteks minul on selline olukord: peale ravi olin unine, iiveldas ja veetsin palju aega enda voodis. Seal toas olles salvestas mu keha selle toa lõhna, voodipesu värvi ja seal olemise füüsilise oleku. Ehk - iiveldus, uni, rahutus. Selle kõige tulemusena kehamälus on vastik tunne oma enda magamistoaga. See on nii kummaline tunne ja ma ei oska seda isegi seletada. Sama olukord on ka parukaga, mille ma endale suure õhinaga ostsin... Väkk ma ütlen.... Ma loodan, et see kõik on lihtsalt praegu nii ja see muutub.
Ma olen tegelikult ka tõusuvees olnud. Näiteks ma olin võimeline korraldama suguvõsa kokkutulekut. Muidugi oli mul väga palju abilisi ja tiimitöö oli vägev. Aga ma ikkagi kiidan ennast, sest mul oli tegelikult ikkagi päris paha olla ja paralleerselt otsida mööda linna mingit nänni ja korraldada teatevõistluseid - see oli omaette katsumus. Emps oli suureks abiks, tänks. Enivei, ma sain hakkama ja meil oli laupäeval väga vahva ja teguderohke koosviibimine. Üldse ma mõtlen, et see tegevuses olemine on parem kui kasutult diivanil vedelemine ja haletsemine. Mulle ikka meeldib tegutseda. Jumal tänatud, et mul on nii väiksed lapsed, oma aed ja palju ideid.
Mul on Kareliga 6. augustil pulmaaastapäev. Härra viis mind seoses eelmainituga väljasõidule. See sündmus oli nädala parim maasikas. Jess. Ma sain lihtsalt eemale kodust, lastest ja rutiinist. Käisime Oiu sadama iglupargis. Seal oli üks suuremat sorti hubase disainiga iglumaja mega ilusa vaatega Võrtsjärvele. Saime vihma, müristamist ja ilusaid pilvi nautida.
Ohh, mul enam ei iiveldagi. Äkki see kirjutamine aitas mind!
https://www.youtube.com/@MinuteekondtervenemiselHod-z9o
Head und 😙
Kommentaarid
Postita kommentaar