Käes on reede ja ma olen nüüd valmis andma tagasisidet viimasest ravipäevast, mis leidis aset esmaspäeval (19. augustil). See oli teistmoodi kogemus kui eelmised kaks korda, sest mind saadeti päevaravisse mitte palatisse hematoloogia osakonnas. Seekord ma nägin kõiki teisi haigeid inimesi enda ümber ja minu järelvalve oli vahetu ja aktiivne.
Kui ma olin haiglasse jõunud, siis kõigepealt paigaldati mulle porti see värk, mille kaudu ravi saab toimuma hakata. Siis võeti muidugi hunnik vereproove. Need olid arsti sõnul kaunid ja piisavad, et raviga edasi liikuda. Ma jõudsin haiglasse mingi kell 9.05 ja ravi reaalselt hakkas pihta alles kuskil 10.30. Paraku nii on, et peab meeletult palju lihtsalt istuma ja ootama. Ootasin ja ootasin kuni lõpuks kutsus arst enda juurde ja suhtles minuga. Jagas tagasisidet vereproovide osas ning edasise plaani ravi osas samuti. Nii kummaline, ma praegu kirjutan siin oma päevast ja mul hakkab ikka veel pisut halb. Kurku tekib klomp ja see klomp liigub üles ja alla söögitorus. Selline suhteliselt ebamugav on veel rääkida aga ma tean, et see on minu parimaks hüvanguks. Rääkimine aitab, rääkimine vabastab. Igaljuhul on plaan selline, et enam ravi pooleli ei jää, tehakse 2. sept ka teine ravi ära, et vähk ei hakkaks end liiga mugavalt tundma.
Istusin siis seal tilgutite all kell 10.30 kuni 14.45-eni. Terve ravi aja käis taustaks inimeste voorimine sisse ja välja, inimesed vahetusid meeletult. Teistel tundus olevat lühem raviskeem kui minul. Imestasin, et keegi ei võta endale kaasa vett ega suupisteid. Olin vist ainuke, kes endale vee kaasa võttis. Käisin korduvalt pissil ja püüdsin ka miskit süüa, et energiat hoida. Minule jäi meelde selline lause arstilt, et mida rohkem sa jood vett, seda kiiremini see ravim su kehast läbi käib. Meeletu töö on ikka neerudel ma mõtlen..... Tubli organism on ikka inimestel, kes sellel teekonnal on.
Peale ravi ma Tartus jokutama ei hakanud ja sõitsin kohe koju. Ma tean oma keha piisavalt hästi, kuskil kella kuue paiku peale keemiat on täielik rammestus ja unekas peal. Sellel korral ma võtsin isalt unerohtu, et ma saaksin magada. Üks nendest ravimitest on nimelt ärevust tekitava kõrvaltoimega ja mind on see sümptom kahel eelneval korral kimbutanud. Unerohi aitas kenast kogu öö magada ja minu järgmine päev oli kordades produktiivsem kui eelmised kaks. Meeletu uni oli muidugi teisipäevalk ja ka kolmapäeval. Kolmapäeval lisandus ka külmavärina pakett koos üldise keha kurnatusega. Neljapäeval olin juba reipam ja käisin tööl. Reede on lastega koos olemise päev, oleskleme diivanil ja vaatame multikaid. Nad on ikka nii nunnupallid mul. 😻
Mirtel kujundas endale ise õhtusöögi - see on emme! Vaata emme kui ilusad kulmud sul on.
Kommentaarid
Postita kommentaar