Käes on 16. juuli hommik ja kell on 9.30. Minu esimene ravi on alanud...
Õde ja praktikant tulevad palatisse ja alustavad esimese suuremat sorti potsiku manustamist. Vestlevad ja kirjeldavad, et kogu tänane päev koosneb hormoonist, neljast keemiaravimist ja lõpetuseks veel naatriumkloriid.Ma sain aru, et see esimene ongi hormooni sisaldav ravim. Süda puperdab ja on pisut ärev olla. Ikkagi ju esimene samm tervenemise suunas. Pool tundi hiljem olid krapsakad piigad taas palatis ja toimus esimese keemiaravi rohu manustamine. No need kaks esimest rohtu olidki tegelikult sellised 15-20 minutilised protsessid. Edasi kaks viimast rohtu olid juba tunni ajased. Terve päeva jooksul pidin ma üles kirjutama oma vedeliku tarbimised ja mõõtma oma uriini koguseid. See oli selline teistmoodi kogemus, pissid anumasse ja samal ajal märgid veel koguseid ka paberile. Meeletult suured kogused tegelikult filtreeris keha läbi. Neljanda ravimi ajal tekkis kerge südame puperdus ja väike ärevus sisse. Õnneks muid sümptomeid mul ei lisandunud ja peagi kadus ka puperduse tunne. Kell 14.00 lõppes ravi. Peale seda manustati mulle veel naatriumkloriidi, et keha hakata koge ainetest puhastama. See tilkus seal küll igaviku. Kell 18.00 sain loa minna koju. Sõit koduni oli nii vabastav. Jeee, saan kojuu. Peatusime emaga põllu ääres ja tegime pilti. Oli väga mõnus soe õhtu. Kokkuvõtvalt sellest päevast - pole vaja tunda hirmu, see on esimene samm tervenemise suunal, usalda oma keha ja usalda iseennast. Sinu keha ja ravim peavad omavahel asuma justkui võitlusesse. Ma korduvalt rääkisin enda kehaga, et me saame hakkama, kõik laheneb meie jaoks parimal viisil. Aitähh ravile, aitäh arstidele, aitäh kehale ja aitäh minule. Koguaeg tänulikkuses, tänutundes, ilma ärevuse ja hirmuta oli palju kergem seda kõige kogeda. Ise endaga rääkimine andis mulle rahu. Muidugi vabastab ka kirjutamine. Kõike seda praegu siin kirjutades on palju palju kergem olla.
Teine päev peale keemiaravi oli mul juba oluliselt parem. Minu päeva esimene pool oli reipam, teine aga juba väsinum. Pidasime perega kaksikute sünnipäeva ja eks selles toimkonnas olemine pani keha valutama. Öösel magasin ma juba palju paremini kui eelnevatel paaril ööl. Ehk siit saab nüüd vaid paremaks minna. Mida ma veel märkasin... nagu oleks rase. Kerge iiveldus on peal. Nii kui magu on tühi, kohe iiveldab. Võtsin isegi iivelduse leevendamiseks ravimit, mida mulle kirjutati.
Kolmandal päeval peale keemiaravi - aina parem on olla, uni kimbutab ja pisut keha ka valutab. See kõik on normaane ja tavapärane selles olukorras. Olen nii harjunud nii elama, kogesin seda tegelikult juba ilmselt aastakene vähemalt. Minu pulss on madalam. Enne oli minu pulss istudes 84 kandis, nüüd on 65. Seistes on samuti toimunud muudatused, see on tegelikult mega mega hea.
Natukene räägin ka ravimitest, mida mulle kirjutati. Ravimite ülesanne on minu kehas lõhustada haigeid lümfe, need omakorda hakkavad eraldama mürkaineid. Selleks kirjutati mulle mingid podagra ravimid kusihappega seotud teema. Lisaks kirjutati mulle ka vöötohatise ja sellise herpeselise vastu ravimeid, et vältida ka nende teket.
Kommentaarid
Postita kommentaar